Kalender koos nÀdalanumbritega
Kalender on piisavalt suurte ajavahemike arvutamise sĂŒsteem, mis pĂ”hineb taevakehade liikumise perioodilisusel. PĂ€ikesekalendrid pĂ”hinevad PĂ€ikese liikumisel, Kuukalendrid Kuu liikumisel, Lunisolaarkalendrid Kuu ja PĂ€ikese samaaegsel liikumisel.
Ăks iga kalendri olulisi ĂŒhikuid on nĂ€dal. NĂ€dal on seitsmepĂ€evane ajavahemik. Töötegevust tĂ”husalt planeeriva inimese jaoks on nĂ€dal kui ajaĂŒhik suur tĂ€htsus.
Kalendri ajalugu
MĂ”te kalender ise tuli meile Vana-Roomast ja tĂ”lgitud ladinakeelsest kalendrist â vĂ”laraamatust. Ajalugu rÀÀgib, et roomlastel oli kombeks vĂ”lgu tagasi maksta ja nende pealt intressi maksta kuu esimestel pĂ€evadel ehk nn kalendrite pĂ€evadel.
Kuid esimesed kalendrianaloogid ilmusid juba ammu enne Rooma impeeriumi asutamist.
Kairost umbes 800 kilomeetri kaugusel asuva Nabta Playa linna lÀheduses avastati vÔib-olla esimene iga-aastane kalendriring inimkonna ajaloos. Selle lÔid poolrÀndajad karjakasvatajate hÔimud, kes elasid tol ajal tÀnapÀevase Egiptuse territooriumil. Selle ringi abil, mille alguspunktiks oli Siriuse tÀhe ilmumine taevasse, jÀlgisid hÔimu asukad vihmaperioodi algust. Tugev vihmasadu muutis kuuma kÔrbe tÔeliseks oaasiks, kus on niidud, mis sobivad ideaalselt karjatamiseks.
Umbes samal ajalooperioodil ilmus praeguse Saksamaa maid asustanud hÔimude seas kalendri analoog. Ajaloos on see sÀilinud Goseki ringina, mille alguspunktiks oli talvise pööripÀeva pÀev.
JĂ€rgmised viited aja arvutamise mehhanismidele viitavad Vana-Egiptusele. Siin oli kalendriaasta ajavahemik kahe kĂ”rvuti asetseva Siriuse heliakaalse tĂ”usu vahel. Egiptlased vajasid kalendrit, et mÀÀrata Niiluse jĂ”e ĂŒleujutuste hetked, mis kordusid aastast aastasse. LoodusnĂ€htus vĂ”ib hĂ€vitada kogu Vana-Egiptuse elanike saagi. Kuid teades ette, millal see juhtub, koristasid pĂ”llumehed oma saagi ette ja valmistusid mulla harimiseks, mis pĂ€rast ĂŒleujutuste lĂ”ppu muutus viljakamaks ja kultiveerimiseks elastsemaks.
On tÀhelepanuvÀÀrne, et iidsetel kalendritel ei olnud selget korraldust ja erinevates kultuurides oli neil algne struktuur. Nii jagasid nÀiteks keldid nÀdala 9 pÀevaks, egiptlastel koosnes see 10-st ja muistsed sakslased elasid pikki nÀdalaid, mis koosnesid koguni 14 pÀevast.
7 pĂ€evast koosnevad nĂ€dalad ilmusid esmakordselt Vana-Idas. Igale nĂ€dalapĂ€evale anti taevakeha nimi: esmaspĂ€ev â Kuu, teisipĂ€ev â Marss, kolmapĂ€ev â Merkuur, neljapĂ€ev â Jupiter, reede â Veenus, laupĂ€ev â Saturn, pĂŒhapĂ€ev â PĂ€ike.
SeitsmepÀevane nÀdal vastab ka piibli kirjadele, mille kohaselt Jumal tegeles maailma loomisega tervelt kuus pÀeva ja seitsmendal pÀeval otsustas ta lÔpuks puhata.
SeitsmepÀevase nÀdala lÔpliku kontseptsiooni kehtestasid roomlased. KÔik sai alguse sellest, et Aleksandria astronoom Sosigenes töötas Caesari kÀsul vÀlja niinimetatud Juliuse kalendri, milles oli 12 kuud ja 365 pÀeva. Lisaks levitasid roomlased seda kalendrit kogu impeeriumis, kuumast Egiptusest kuni Saksamaa lÔputute metsadeni.
Juliuse kalender kehtis 15. sajandini, pÀrast mida paavst Gregorius XIII asendas selle Gregoriuse kalendriga. See praktiliselt ei erinenud oma eelkÀijast, kuid oli tÀpsem ja lÀhemal Ôigele aastaaegade vahetuse ajale. TÀnapÀeval kasutab enamik maailma riike Gregoriuse kalendrit.
Vajadus kalendrite ja nende analoogide kasutuselevĂ”tuks antiikaja rahvaste seas ning kĂ”igi tsivilisatsioonide jĂ€rkjĂ€rguline liikumine ĂŒhtse organiseeritud kalendri poole annavad tunnistust inimeste erilisest suhtest ajaga. Kalender pole mitte ainult suurepĂ€rane tööriist korraldamiseks, vaid ka asendamatu tööriist ajaloo oluliste kuupĂ€evade ja sĂŒndmuste jÀÀdvustamiseks, vĂ”imaldades edastada usaldusvÀÀrset teavet tulevastele inimeste pĂ”lvkondadele.